Jaani tuli!!!!

Aloha tsikid ja kutid! Ma mõtlesin, et nii naljakas, me oleme Hawaiil ja me vingume, et meil pole tööd ja muud sada tuhat viga nagu tüdrukutel ikka. Alati leiab midagi. Tegelt on ju kõik super hästi ja me lihtsalt peame võtma praegusest kõik, mis võtta annab. Onjuuuu :)

Alustan sellest, et ma (Teele) olen leidnud flaierite jagamise kõrvale ka teise töö - teen restoranides inimestest pilte ja siis üritan maha müüa. Põhimõtteliselt näeb see välja selline, et  teen neist paar pilti, töötlen neid ja prindin välja ning panen raami. Tasuta saavad nad ainult ühe mõttetu postkaardi, aga point on selles, et nad saavad osta ka suuremaid pilte ja ühe pildi hind on 15 dollarit. Väga ulmeline töö igatahes. Mina neid pilte igatahes ei ostaks ja see on selline pealesurumine, mis mulle väga ei meeldi, aga no midaaaa - TÖÖ ON TÖÖ ja tööd peab tegema!

Räägin millestki naljakast ka, mida me blondiinid korda suutsime saata. Allkorrusel on võimalus  pesu pesta, kuna toas meil pesumasinat pole (enamus korterites pole). Igatahes läksime siis tarkade nägudega sinna ja panime pesud kolme masinasse (pesu oli hästi palju ja jagasime valged, kirjud ja mustad pesud ära). Igatahes vaatasime, et kaks masinat pesevad 25 minutit, aga üks millegipärast 41 minutit. Mõtlesime, et ju siis peab olema nii, aga tagasitulles sain ma korralikult naerda - vaatasin algul, et ohhhh, lahe pesumasin, kuivatas kohe automaatselt pärast pesemist ära ka, aga noo see oli kuivati, kuhu  me pesu panime -.- Ehk pesu oli ikka veel must. Annab ikka otsida selliseid, eksole. Peale selle pesime me oma pesu pesulõhnastajaga!! Kuna siin oli alguses suht raske aru saada, et milline on pesuvahend, siis osteti vale asi. Esimesel pesukorral võtsime kellegi teise pesuvahendit, nii et Rebeka valvas ukse juures, et keegi ei tuleks ja me Karoliniga siis kiiresti panime igasse masinasse törtsu :D Või ühe korra pesime ka dušigeeli ja seebitükkidega. Ideid meil igatahes jagub!

Ma ei tea, kuidas teie jaanipäev läks, aga meie veetsime selle Makapu'u beachil. See on umbes tunni aja bussisõit Waikikist. Suppppperilus, taga on mäed ja rand on ümbritsetud kaljudega. Sai tutvuda ka teiste eestlastega ja muude maalastega. Tehti isegi lõke, kust üle hüpati, meie jätsime selle kahjuks vahele, teatud oleku puhul tundus see ainuõige valik. Muideks lõkke pärast tuli öösel isegi politsei kohale, keegi oli vist suitsu pärast kohale kutsunud, aga no midagi hullu ei juhtunud, see oli vist lihtsalt väike hoiatus. Öö veetsime samuti rannas, magasime nagu silgud karbis, hea soe oli nii :) Kuigi ei saa mainimata jätta, et ka meie saime lühikese, kuid päris korraliku paduka, täpselt siis kui kõige parem uni tahtis tulla. Nii et oli õige jaanipäev, ainult ilma sääskedeta ja grillimiseta, sest kanakoivad tegime kodus ahjus valmis. Hommikul 6.30 läks  esimene buss tagasi Waikikisse. Terve buss oli lihtsalt paksult eestlasi täis. Mina sain koju jõudes ainult tund aega uneleda, et siis kella 11ks tööle minna ja seal kuni kella 10ni õhtul olla. Ma võin öelda, et ma olen uhke selle üle, et ma selle päeva pärast pidu üle elasin!! Aga sellist jaanipäeva meil veel olnud polegi, nii et kogemus omaette. 

Siiiiiiis kindlasti pean ma ära mainima selle, et ma käisin esimest korda SURFAMAAAAAS!!!!!!!! Ma nüüd ei tea tegelikult, kas ma saan öelda, et ma päris surfasin, aga ma üritasin :) See on tegelikult 100 korda raskem kui ma arvasin ja hästi palju peab harjutama, et midagigi oskaks. Aga see oli ikkagi ülisuper, lihtsalt ei oska sõnadesse panna ja kindlasti ei jää see mul viimaseks korraks!! Ainus jamps asi oli see, et ma ei pannud selga pluusi, mistõttu ma põlesin ära, olenemata sellest et ma tugeva SPF'iga päikesekreemi panin, ja ma hõõrusin end ära - kõhu pealt ja puusad. Välja tulles oli kõik paistes ja punane, mõtlesin et äkki kõrvetas jellyfish mind, aga see surfilauast hoopis. Pidin vaseliini peale panema ja kõik läks paremaks :) 

Lõpetuseks pean kindlasti rääkima ühest kutist, kes õhtuti tänavatel ringi käib ja jagab mingeid oma visiitkaarte. Tal on mingisugune snorgeldamis ja spearfish (ma ei tea mis see eesti keeles on) firma. Igatahes sain ma maailma halvima pick-up-line. Nimelt andis ta ka mulle selle visiitkaardi, kus peal oli merineitsi ja siis ütles mulle et ''ma käisin ükspäev sukeldumas ja nägin 30 meetri sügavusel merineitsit, kui sa teda näed, siis helista mulle, ma tahaks teda veel väga näha'' ja tegi mulle nilbelt silma. Õhh..

Armastame teid kõikiiiiiiii!!

Teele ja Beksiiiita

Yolo

No hellõu! Vabandused, et me pole ammu kirjutanud, me teame, et te ootate. Ma, Rebeks, võtsin end nüüd kokku ja püüan mingi käkerdise valmis  teha. Kui Teele iluuinakust tõuseb, lisab tema ka midagi juurde.

Hmm ma pidin digika ette võtma ja sealt piltide järgi meelde tuletama, mida me teinud oleme, sest aeg läheb siin eriti kiiresti.

Millalgi, juba tükk aega tagasi, käisime Teele ja Karroga esimest korda siinoleku jooksul korralikult peol. Kati oli tööl ja kuna ta meil on alles 20 ja pesamunast alaealine, siis tema jäi peost ilma ja magas kodus õndsat und. Käisime kahes klubis möllamas ja pärast jalutasime ookeani ääres ja istusime kail.

Järgmisel hommikul käisime korraks paraadil, aga kuna need on siin nii levinud, siis me tüdinesime suhteliselt kiiresti. Ühele paraadil jõudsime veel, sest toimus Pan Pacific Festival. Väga põnev, I know...

Et meil vähegi põnev oleks, siis otsustasime ühel õhtul minna randa piknikku pidama. Pakkisime kogu toidutavaari kaasa - kanasalat, magustoiduks mahlane ananass ja mõnusad kokteilid ja asusime teele. Esialgne plaan oli jõuda päikseloojanguks, aga sellele jäime veits hiljaks. Väike vaheldus igapäevasele kas riis kana ja tomatipastaga või spagettidele, mõnus. Pärast istusime jälle kail ja vaatasime tähti. Tahtsime ujuma ka minna, aga küll me jõuame seda veel kunagi hiljem teha. Kindlasti! 

Tööga on mul ikka kehvasti. Okei, saaks olla veel hullem, sest mul siiski on töö, aga no see pole kellegi korralik töö. Jagan flaiereid. Tööpäev on 7 tundi, tunnis teenib 8 dollarit, mis on põhimõtteliselt mitte millegi tegemise eest väga hea, aga ma pigem teeksin midagi kui passiks terve päeva kõrvetava päikse käes ja karjuks inimestele teeseldud rõõmuga Aloha!! Siin on oma flaierigäng, kõik on eriti koledad ja creepyd mehed, no osad on isegi muhedad ja siis oleme meie Karoliniga, kaks beibe Eestist. Õnneks on kõik siin sõbralikud ja kui meid tervitavad viskavad ka ruska. Me Karoliniga jagame massaaži salongi flaikusid, Teele shuttle omasid. Kui enne oli mul pilukatest suhteliselt ükskõikne arvamus ja ma arvasin, et nad on pigem intelligentsed tüübid, siis nüüd ma arvan neist pigem halvasti. Kui mööda läheb ameeriklane ja ta ei taha flaierit, ütleb ta näiteks: "No thank you sweety!", aga kui mööda läheb japs, siis on mul tunne, et ma olen lihtsalt maailma kõige tühisem koht. Neil puuduvad igasugused emotsioonid, kui nad räägivad, ei saa ma aru, kas nad on õnnelikud või hoopis õiendavad üksteisega. Loomulikult on erandeid, aga no neid on tõesti väga vähe. Me oleme mitmel töövestlusel käinud, aga jama on selles, et keegi ei taha võtta hooajalisi töötajaid, kes sügisel uttu tõmbavad. Aga ega me ei anna alla enne kui me korralikud töökohad saame! Flaiereid jagame ilmselt vabal ajal niikuinii edasi, sest see lihtne ja kiire raha.

Et me tagasitulles kakukesed valmis poleks ja lennujaamast veeredes koju ei peaks minema, käime õhtuti rannas jooksmas, kõhulihaseid tegemas ja ujumas. Eriti mõnus on liivas joosta, sest kogu keha saab topelt koormuse ja pärast higisena ookeani hüpata, imeline! Tunnistan, et iga õhtu me tõesti jooksma ei jõua, aga me vähemalt püüame. Luban, et lähme täna ka kui postituse valmis saan.

Meil toimub siin ikka tõelist ameerika actionit ka. Ühel ööl ärkasime räige sireeni peale, mis ei tahtnud kuidagi seisma jääda. Ilmselgelt oli tegemist ohust teatava sireeniga ja kuna siin paradiisis on päris kenake oht tsunamile, siis me tegime kohe teleka lahti ja uurisime, mis värk on. Telekast ei tulnud midagi. Netist saime ainult teada, et see on tsunami või mõne muu ohu sireen, aga mitte midagi muud ja kuna õues oli vaikne ja keegi ei liigutanud, siis me mõtlesime, et magame siis edasi. Aga mõne aja pärast hakkas sireen uuesti huilgama, siis oli kõigil juba väike paanika, õnneks leidsime kuskilt twitterist, et tegemist on valehäirega, süsteemis oli olnud mingi viga. Vähemalt me nüüd teame, milline on tsunami häire, kuigi me ilmselt ei teaks, mida me tegema peaks, kui see tõesti saart tabama peaks. Sülitan kolm korda üle õla!

Peatänaval on igal õhtul mõnus möll, rahvast on ülipalju, jah enamus on pilukad, aga siiski. Iga paari meetri tagant on tänavaartist või keegi, kes oskab joonistada, laulda, meisterdada või lihtsalt lolli mängida. Eile näiteks sattusime mehe otsa, kes teeb tasuta henna tätoveeringuid. Oma südametunnistuse alusel võid talle annetada. Nüüd me siis oleme neli rebelit, kõigil tätokad. Ma sain lõuale ka mõnusa habeme, sest ju ma magasin lõug vastu õlga kui uni nii magus oli.

Täna ärkasime varakult, et minna esimest korda linnast välja teise randa, Kailua beach'ile. Läksime sinna bussiga, aga kahjuks oli taevas pilvine ja tuul oli üsna tugev. Pikutasime ja sõime nagu ikka ja tulime koju tagasi.

Vot nii! Ma lähen nüüd jooksma, sest lubadus on ju antud ja mina neid ei murra. Teile aga päikest, sest nagu ma aru saan, on teil jälle koledad ja külmad ilmad. Hi hi hi!!

Armastame teid! 

Rebeka ja Teele

Tere jälle! Teeme teile väikse ninanipsu ja kirjutame täna jälle! 

Hommikul ärgates oli kohe selline tunne, et täna on selline päev, et ei viitsi mitte muhvigi teha. Tahaks lihtsalt terve päeva voodis kuldmune muneda. Lõpuks võtsime end kokku ja läksime endale korterivõtmeid tegema, sest meil oli ainult kaks paari, aga meid on ju kokku 6. 

Päevakava teiseks punktiks oli minna Sam's Clubi toiduvarusid täiendama. Selleks, et seal üldse ostelda saaks, peab tegema liikmekaardi, mis maksab 40 dollarit, aga kuna me oleme üliõpilased, siis me saime kaubapeale 15 dollarise soodustuse. See on lihtsalt ulme pood-hulgiladu. Ma täiesti mõistan, miks Ameerika inimesed nii paksud on - sest hulgi on sada korda odavam osta kui ühekaupa. Ladusime korvi asju täis: munad (kaks suuuurt resti), kanafilee, jogurtid, juust, tomatipasta, tuunikala, spagetid, kurki, tomatit, jääkapsast jne. Läksime siis maksma. Arve 99 dollarit ja siis ütleb tädi, et nad ei võta Visa kaarte. Mul, Rebekal, oli täpselt 4 dollarit, Katil umbes 50 ja Karolin kraapis ka oma viimased sendid kokku. Saime kokku umbes 90 dollarit ja seega pidime M&M kommid teist ostjat ootama jätma. Ju mingi kõrgem jõud ütles meile sellega, et tüdrukud, hoidke end tagasi, lähete veel paksuks. Me oleks palju rohkem asju ostnud, sest seal on tõesti odav, aga kuna meil pole autot, siis pidime kogu kraami ise koju vedama..lämmatava kuumusega. Vähemalt sai trenn tehtud!

Kodus sõime ja läksime Teelega linna töö applicationed ära viima. Kella poole kuueks pidime teiste eestlastega randa võrku mängima minema, aga kuna tundub, et kõigil on siin alohatime, siis võttis teiste ootamine nii kaua aega ja me otsustasime hoopis jälle jooksma minna. Jooks, kõhulihased, ookeani ujuma ja jooks koju tagasi. Ülimõnus! 

Nüüd oleme pestud, kustud, kammitud. Tegime õhtusöögiks risottot kana ja tomatiplögaga. Kõht on täis ja hea on olla, nii tuleb uni ka kuidagi eriti kiiresti.
NB! Mainime ka ära, et eelmise postituse korteri pilt, kus kõik hästi sassis oli, pole meie korter :) See oli teiste eestlaste korter, kes meid majutasid need 3 päeva!

Teile aga ilusat kolmapäeva,

Rebel ja Teele

Tereeee meie armsad sõbraad :) Me teame, et te täiega ootate meie postitusi, me anname endast kõik, et te kõigega kursis oleks!

Alustan siis sellest, et ME SAIME KORTERI, see pole küll 25ndal korrusel super vaatega Honolulule ja basseini ja jõusaaliga, kuid meil on siiski nüüd oma armas pesa :) Korter on 2 toaline ja rõduga, rõdu vaade on kuskile tahahoovi, kus asub Highway klubi taoline koht kus käib pidu iga öö, aga sellega vist harjub kiirelt :D Ühes toas on siis Nora ja Mart ning teises me neljakesi - mina, Rebeka, Karolin ja Kati. Meil selline voodi, kus sai pealmise madratsi ära võtta ja maha panna. Voodi peale ostsime kaks õhukest madratsit, sest see oli muidu põhimõtteliselt ainult vedrude hunnik. Madratsid saime Walmartist, see on hea koht kust neid saada, sest neid saab 90 päeva jooksul tagastada ja siis saab raha ka tagasi, vähemalt mõte on hea :) Meie aadress on 1911 Kalakaua Avenue #408, Honolulu, Hawaii, 96815 -  just in case kui tahate meile külla tulla või midagi toredat saata :) Anname teile ka meie numbrid igaksjuhuks, Teele - 808-206-3184 ja Rebeka - 808-206-3202.

Ei tule kohe meeldegi, mis me veel siin teinud oleme...Ühel päeval kohtasime üht meest, kelle nimi on Steven ja kellel oli kaks ilusat suurt papagoid, kes juba meie pilte facebookis näinud on, siis seal on ka teda näha. Ta tõesti nägi välja nagu tõeline piraat, superäge mees. Ise käskis poseerida ja särki värki. Siis õhtul käisime rannas lainete kohina saatel söömas ja tähti vaatamas, ma usun et ma ei pea seletama, mis tunde see tekitas, seda ei saa kirjeldada.

Järgmine päev (nädalapäevadest ei jaga me enam muhvigi, siin on ju alohatime) käisime rannas päevitamas, lained olid ÜLISUURED, ma, Teele, olin nii äksi täis nagu väike laps ja hullasin seal :)

Lõunasöögi saime sellisest kohas nagu Yoghurtland. Karolin rääkis sellest juba tükk aega, aga me koguaeg mõtlesime, et mis seal siis nii erilist on, aga no, see oli tõesti niiii hea. See oli nagu külmutatud jogurt, igasugu erineva maitsega alustades šokolaadist lõpetades pistaatsiaga ja see maitses nagu jäätis, mitte jogurt. Peale sai raputada pähkleid, šokolaadi, maasikaid, mustikaid, küpsiseid, komme, ühesõnaga kõike. :)

Geiparaadile sattusime ka! Ülikihft oli! Kusjuures äärmiselt kasulik, sest me saime sealt tasuta leisid (need lilledest kaelakeed). Keegi tuli pani meile selle kaela ja kui meist mööda läks võtsime kaelast ära. Siis tuli järgmine ja vaatas, et ohoh neil tüdrukutel polegi veel lilli kaelas, paneks talle. Võtsime jälle kaelast ära ja nii me neid kogusime. Pätiplikad!

Muidugi käisime me tööd otsimas ja teeme seda veel järgnevad päevad. Siin põhimõtteliselt antakse sulle kätte application, mille peab ära täitma ja siis tagasi viima. Et ei saagi enne nagu jutule. Seega ma täitsin neid umbes 5-6 ja see on siiski päris päris vähe ja mis kõige tähtsam, me peame uskuma endasse, et me saame tööd! Ausalt ka, sest pessimismiga ei ole siin midagi peale hakata. Tahaks ka nii väga juba tööle minna, sest Mart on surfiinstruktor ning Kati ja Nora said kuskile söögikohta pilte tegema. Kade!! Kuidas muidu me endale ilusaid asju osta saame?

Täna käisime tegemas Social Security Numberit, millega võetakse meid ametlikult tööle. Saime ka pangakonto tehtud. Meil on Ameerika pangas hetkel täpselt 5 senti..täpselt nii vaesed kirikurotid me olemegi.

Lõppude-lõpuks on meil ülihea meel, et meil on kodu :) Kui me ainult veel töö ka saaksime, oleks kõik väga bueno.