Long time no see

Liina: "Mis sa arvad, et kui Teele nüüd ära läks, siis sa ei pea üldse blogi tegema vä "

Nonii, andsin lubaduse, et kirjutan blogisse midagi, järelikult pean ma ennast kokku võtma ja midagi välja mõtlema. Ütlen kohe ära, et mitte midagi eriti lahedat pole toimunud, sest me oleme enamus ajast tööl. Aga siiski..

Esiteks kõige suurem teadaanne ongi see, et Teele on Eestis tagasi. Miks? Sellest saate lugeda eelmises postitusest. Kõik suured ja väiksed fännid, saate temaga aja kokku leppida ja koos kooki süüa.

Teele viimasel siinoleku päeval, käisime Cheesecake Factoris maiustamas. Lisaks Teele viimasele hommikule, oli sellel päeval International Cheesecake Day ja koogid olid umbes poole hinnaga. Two in one, kasutasime võimalust. Issand kui kaua me valisime..ma olen teada-tuntud otsustusvõimetu inimene, aga isegi Kati, kes oli kodus juba enam-vähem pildi järgi välja valinud, mida ta tahab, valis sama kaua kui mina. Ma võtsin lõpuks tiramisu juustukoogi, mis pidi natuke vähem rammus ja magus olema. Kui koogid lauda toodi, oli minu oma kõige väiksem ja ma vaatasin kurbade silmadega teiste torne. Kook oli jumalik ja täpselt paraja suurusega. Teele oma oleks ma suutnud süüa täpselt kaks ampsu ja mul oleks juba süda paha olnud. Isegi maiasmokk Teele ei jõudnud seda tervet ära süüa ja võttis paari ampsu jagu kooki koju kaasa. Me sõime kooki hommikusöögiks ja terve päeva oli sellest kõht nii täis, et me näksisime natuke alles õhtul.

Karolini ja Nora klassivend Gert tuli Austraaliast kaheks nädalaks meie juurde puhkama. Et tal meie, tööinimestega, vähegi põnev oleks, siis läksime temaga koos loomaaeda. Loomaaed oli ka meie to do listis, nii et saime ühe asja pikast nimekirjast jälle maha tõmmata. Igati tore koht, ainuke jama oli, et päris mitmed loomad olid päikse eest varjus ja meie neid ei näinud. Tallinna loomaaed on kindlasti suurem ja loomad on enamuses samad, keda meil pole, on kaelkirjak. No ja loodus on ka vähe teine...kaskede ja mändide asemel on palmid.

Väike seiklus ühest õhtust kui otsustasime randa tsillima minna. Istusime oma vanas heas grillimispaigas, rahulikud eestlased nagu me oleme, kui tuleb meie laua juurde onu politsei mundris ja hakkab meid küsitlema. Kõigepealt tahtis kõigi dokumente, julgemad ja mitte alaealised andsid. Tema probleemiks oli see, et meie laua all oli kellegi võõras õllepudel ja see, et kas me teame, mis kell rand kinni pannakse. Tuleb välja, et rand on juba kella kümnest õhtul suletud ja seal olemine keelatud.Ajuvaba! Kes üldse keelaks Hawaiil inimestel rannas olla? Onul oli vist väga igav, sest ta piinas meid ikka päris kaua oma juraga. Lõpuks lasi meid hoiatusega minema. Ütleme ausalt, et trahvi ei tahaks meist keegi maksta, aga mis Ameerika see oleks, kui me poleks kordagi politseiga kokku puutunud.

Rohkem kui kuu aega tagasi nägime bussis plakatit, mis kutsus kõiki Made In Hawaii Festivalile. Siis me mõtlesime, et issand see on nii kaugel, et hea enne äraminekut sealt läbi käia, äkki saab mingit nänni koju kaasa osta. Ja nüüd on see päev juba möödas. Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti! Me olime seal kokku umbes 5 tundi, sest me käisime lauast laua juurde ja proovisime igasuguseid imelikke ja ägedaid asju. Kõht sai lõpuks nii täis, et enne tööle minekut ma ei pidanudki midagi sööma. Hea odav. 

Ja lõpuks ma räägin teile natuke meie plaanidest enne koju tulekut. Meie tööviisa lõpeb 31.august. Kuna me mõtlesime, et meil on siin saarel ikka päris palju asju, mida me veel näha tahame, siis oleme natuke septembri algusest veel siin ja naudime oma viimaseid päevi Oahul. 6-9.september lähme teisele Hawaii saarele, Mauile. Praeguste plaanide kohaselt rendime seal auto ja sõidame terve saare risti-põiki läbi. Mauilt lähme edasi kaheks ööks Las Vegasesse, kus tuleb kindlasti minna ühele korralikule peole ja sealt edasi juba bussiga San Diegosse, kus veedame samuti paar päeva ringi seigeldes. Koju jõuame 15.septembril. Võite kõik meile vastu tulla! :)

That's it. Lisan natuke random pilte ka, on äkki vähe sisukam postitus. 

Siis, kui mina tööl olen..

Kohvriga poodi toidu järele..

Mahi nahi na - kuuvalgus

Saadan päikest, et teil vähemalt öökülmgi ära läheks!

Olge tublid!

R

Welcome to Estonia

Ma isegi ei hakka mingit sissejuhatust kirjutama, sest sellest ei tule nagunii midagi välja! Seega, hakkan kohe pihta, et mina (Teele) pidin kahjuks Hawaiilt tagasi Eestisse tulema. Seda siis kooli pärast! Ei hakka siin täpsemalt kirjutama miks ja kuidas..  Nüüdseks olen Eestis olnud juba tervelt nädal aega ja ma pean ütlema, et ma olen seda tõesti nautinud! Ma poleks iial arvanud, et ma igasugustest pisiasjadest võin hakata puudust tundma, just sellistest, mis mulle muidu pinget ei paku või isegi ei meeldi. Nii et nüüd olen ma jälle kättesaadav kõikidele Eestis olevatele sõpradele :) Ja kindlasti pean ma maninima, et isegi kui minu tööotsingud ei läinud Hawaiil plaanipäraselt, siis ei kahetse ma absoluutselt, et sinna läksin - elu parimaid suvesid kahtlemata!

Eesti suvi on ikka nagu ta on, juba nagu natuke sügis minujaoks :) Käisin isegi juba korra järves ujumas, mis pidi väga soe olema, kuid kui sinna sisse läksin, siis ma võtsin ikka tubli 10 minutit seal värisedes end kokku, et nüüd ujuda. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka minu vaimustust vaarikate, mustikate, maasikate ja tikrite pärast, ahmin neid ikka igal vabal ajal sisse! Nii hea lihtsalt.

Aga ma olen mõtetes ikka koos oma kalliks saanud voodi/toakaaslastega ja loodan, et nad avastavad veel ülivingeid kohti ja inimesi seal kaugel teiselpool maakera :) Ning nüüdsest loete te ainult Rebeka kirjutatud postitusi!

Olge tublid!

Teele

Back in business!

Nonii sõbrad. We are back in business! Lõpuks ometi oleme kogunud piisavalt jutuainet ja teile blogi postitus valmis teha. Sissejuhatused sakivad, mis ma siis ikka keerutan, hakkan parem jutustama.

Kunagi juba üsna tükk aega tagasi käisime kõik kõik intevjuul, et saada tööd waitressina Hawaii Convention Centeris, kus pidi toimuma eriti uhke bankett. Et inimesi oli oodata sinna umbes 2400, siis oli ettekandjaid vaja palju, kogemus väga kedagi ei kottinud. See ei olnudki väga intervjuu, rohkem nagu katse, kas sa suudad tõsta kandikut, mis mahutab umbes 10 taldrikut ja kaalub ma ei kujuta ette kui palju. Point oli aga selles, et seda tuleb kanda õlal, mitte käes. Kuigi me polnud kunagi midagi sellist teinud, saime me hakkama, tugevad Eesti tüdrukud nagu me oleme. Töö oli eriti magus, sest tunnis teenis 19 dollarit. Tööriietus nägi ette musti pükse, smokingusärki ja kikilipsu! Šikk või mis? Nende ostmisele kulus umbes veerand palgast, aga etteütlevalt peab mainima, et meil läheb neid veel lähimas tulevikus vaja. Mina kujutasin seda üritust ette kui mingit VIPide tähtsat õhtusööki, kus on neli käiku ja käituma peab eriti viksilt ja viisakalt. Aga...kui inimesed ruumi sisse voolama hakkasid, jäi mul lihtsalt suu lahti. Sisse marssisid pilud - plätudes, lühkarites, mikihiirega T-särkides ja poekottidega jne. Veidrad nagu nad on. Kusjuures enamus neist olid naised ja eriti ärevuses millegi pärast. Tegu oli hoopis mingisuguse japsi eriti kuulsa bändi (Exile - googeldage kui jube see on!) fännide kokkutulekuga. Neile näidati bändi erinevaid muusikavideosid, samal ajal oli meie töö neile ette sööta neli käiku, millest nad eriti lugu ei pidanud, sest vahtisid suu ammuli oma jumalaid, ekraaaaaanilt! Üllatusena tuli see bänd lõpus ise ka lavale, aga sellest nad ei teadnud. Jumal tänatud, et meid enne sealt saalist minema aeti, sest ma kujutan ette kuidas need tsikid kõik seal kiljusid ja lava juurde jooksid. Omamoodi hullud! Väga lahe kogemus oli igatahes. Varsti jälle!

Et mitte õhtul kodus istuda ja lihtsalt telekat vaadata, siis me läksime Teelega mingil õhtul randa päikseloojangut vaatama. Me oleme ju ikkagi Hawaiil! Pilvi oli täpselt parajalt, nii et vaade oli eriti ilus ja pildid tulid jumalikud. Kindlasti peab seda veel kordama, sest igakord on ju isemoodi huvitav värvidemäng.

Kuna meil käivad siin kõik nüüd tööl, siis on raske leida aega, et koos kuskile kaugemale sõita, sest selleks kulub terve päev. Seega otsustasime minna kuskile lähemale ja selleks osutus seekord Diamond Head. See on Hawaii üks 'must be' ja ka meie ei saanud sinna minemata jätta. Kuna me juba oleme käinud matkamas suurematel mägedel ja palju ilusamates kohtades, siis ei suutnud see mägi meid imestama panna. Suhteliselt turistikas, sest üles viisid asfaldttee ja trepid. Vaade oli küll ilus, ei saa kurta, aga on paremaid! Diamond Head on taaskord vulkaanikraatri servas, nii et see on juba meie teine vallutatud vulkaaniserv. Mis mulle selle ülesmineku juures kõige rohkem meeldis, oli tunnel, kust pidi vahepeal läbi minema. Igatahes oli kift päev! Pärast proovisime ka shaved ice ära, mis on siin eriti pop. See kujutab endast purustatud jääd, kuhu peale valatakse erineva maitsega siirupit. Välja näeb küll selline nagu üks eriti korralik keemia laks. Valikus oli kas kaks maitset või rainbow ehk siis kõik värvid. Kuna kookos oli sinist värvi ja see tundus kuidagi väga nilbe, siis võtsime Beksiga kahepeale passion fruit'i ja ananassi oma. Peab ütlema, et ei olnudki nii halb - mõnus jahutav :)

Käisime ära ka Hula festivalil, mille nimi oli Prince Lot Hula Festival. Ärkasime suhteliselt vara, et mitte õhtuks kohale jõuda kui kõik läbi juba on. Ma ei osanud midagi sellest loota ega oodata, sest pole ju kunagi varem sellisel üritusel käinud, aga selleks me sinna ka läksime, et selline asi ära näha - päris Hawaii hula. See oli ülimalt kift! Seal esinesid Hawaii saarte erinevad grupid, nagu meil on erinevad rahvatantsugrupid. Oli pakse, peenikesi, vanu, noori ja päris pisikesi - ühesõnaga inimesi seinast seina. Aga nad kõik oskasid väga hästi hula tantsida. Mis on minuarust eriti lahe, et igal liigutusel on mingi tähendus, kuigi me sellest aru ei saanud, sest laul, mis oli tagataustaks, oli Hawaii keeles. Aga tehtud nähtud!

Noniiii, siis sattusime me ühel õhtul/öösel ka ujuma. Me olime just juhuslikult peolt tulnud ja Rebeka suutis mind veenda ujuma minna, olenemata sellest, et meil ei olnud ujumisriideid ega rätikuid kaasas. Läksime siis pesuväel. See oli superäge - ulbid seal soojas vees, näoga ookeani poole, mis on täiesti tume, taevas tähed ja kuu siramas - ma ei leia sõnu seda kirjeldamaks. Läheks kordagi mõtlemata uuesti!

Kõigil vaba päev - otsustame minna varahommikul Pearl Harborisse. Ma tunnistan, küll häbiga, aga ma ei teadnud sellest väga midagi, võib-olla on siin süüdi minu mittekuulamine ajaloo tunnis. Igatahes oli see põnev ootus, sest lootsin, et saan targemaks. Läksime vara kohale, et saada tasuta piletid. Jõudsime sinna, pidime koti hoidu panema, sest neil siin on ju paanika, et viin sisse mingi pommi või midagi taolist. Kaasas võis olla ainult rahakott ja vesi. Saime kätte ka oma piletid, kus peal oli kellaaeg meie ekskursioonile - 2:15. See tähendas 4 tundi vaba aega. Seal olid mõned asjad mida vaadata, kuid see kõige põnevam oligi see, mida sisaldas ekskursioon. Vaatasime siis need mõned asjad ära, leidsime ka suveniiripoe, kus me veetsime 45 minutit kindlasti kui mitte rohkem, enamasti valides merekarpe, et milline ikka ilusam on. Natuke aega seal ringi käies ja neid nimekirju vaadates, kes selle rünnaku käigus surma said, hakkas ikka päris kurb ja kahju neist - nii palju süütuid inimesi. Kõht läks kiiresti tühjaks, kohapeal sai osta suht kalli raha eest mõttetut toitu, seega otsustasime minna Pearl Harbourist üldse välja ja otsida mõne poe, natuke kõndides ka leidsime. Saime süüüüüaaaaa - pitsat ja jäätist muidugi. Tagasi jõudes oligi aeg meie ekskursiooniks. Algas sellega, et vaatasime umbes 20 minutilist filmi sellest, mis tegelikult sellel päeval juhtus, kui Jaapan Hawaiid ründas. Me kõik peame tunnistama, et see film oli superhästi tehtud, nii hästi, et pisar tahtis silma tulla. Pärast seda läksime kohe paadi peale, mis viis meid USS Arizona Memorial'ile. USA laevad kandisid Teise Maailmasõja ajal osariikide nimesid, väike fakt, et teie silmaringi laiendada. Lahingulaev USS Arizona sai süvapommitajate rünnakus tabamuse lõhkeainetrümmi ja plahvatas, hukkus pardalviibinud 1177 mereväelast. Hukkunud meremehed on siiani vrakis. Kurb. Üle laevavraki on ehitatud lahtine valge ehitis, kust avaneb vaade tervele Pearl Harborile. Seal olles näeb seda vee all olevat laeva ja osa sellest on isegi vee peal. Ühes ruumis oli seina peale kirjutatud kõikide nende meeste nimed, kes laeval viibisid ja õnnetult hukkusid. Mul vajus suu lahti, kui palju neid oli. Ma ei osanud enne sellest ekskursioonist midagi arvata, kuid siis sain aru, kuidas kõik toimus ja kui masendav see Hawaii inimestele oli, vapustas see aga tervet Ameerikat. Pean ütlema, et meile väga meeldis!!

Nonii kokkuvõte sakib samamoodi nagu sissejuhatus. Eks te proovige aru saada, mida kirjutas Teele ja mida mina. Megamix. 

Meil saab kohe kaks kuud paradiisis oldud, naudime veel viimast kuud, teile aga päikest ja olge tublid!

Laters baby!

Beki ja Della

Lucky ones

Soojad kallistused kõigile palmisaarelt! Täna on meil siis teemadeks 4th of July ehk Independence Day,  Byodo-In Temple, grill-bill ja meie superäge matk Makapu'u Lighthouse Trailil!! Vahepeal külastasime ka kohalikku kino, nii et meil Magic Mike vaadatud! Siin veel nii palju filme, mida tahaks näha , aga kinopilet on üsna kallis. Nonii...

Alustan iseseisvuspäevast - mõtlesime, et teeks päeva natuke pidulikumaks ning küpsetasime kaneelisaiakesi. Pärast seda läksime neljakesti mina (Teele), Rebeka, Karolin ja Kati ühte parki ilutulestikku vaatama, kus saime kokku ühe teise eestlaste pundiga. Ilutulestik midagi erilist polnudki, mina näiteks oleks oodanud ägedamat ja võimsamat pauku, nagu tavaline eesti depressiivse väikelinna aastavahetus. Edasi läksime Hiltoni randa, kus oli mingisugune rannabaar ja selline väike ala tantsimiseks. See oli täiega mõnus, sest mõelge - rand, tähed taevas, super inimesed ja tantsimine. Üliäge ju! Ega see õhtu meil kaua ei kestnud, kell pool 1 öösel jõudsime me Katiga viimastena koju ja pidu oligi läbi. Paar pilti siis ilutulestikust ja rannas tsillimisest.

Siis ükspäev võtsime ette tripi Waikikist natuke kaugemale Byodo-In Temple'sse. See oli midagi täesti teistsugust, polegi siin veel midagi taolist näinud/teinud. Isegi sissepääsutasu oli, millega me ei osanudki alguses arvestada. Igatahes kui me bussi pealt maha läksime ja sinna kõndima hakkasime, siis mind näiteks küll üllatas see, et tee sinna oli läbi surnuaia. Aga see surnuaed siin ei ole selline nagu eestis - masendav, hall ja jube - vaid suhteliselt ilus :) Siin on nagu plaadid maa sees, paralleelselt maaga ja maas ei ole ainult muld või liiv, vaid ilus roheline muru ning siis on mingid ilusad suured värvilised lilled sinna vaasi pandud. Okei, aitab surnuaia jutust. Jõudsime templisse kohale, alguses tundus nagu tavaline turistikas, aga tegelikult oli hästi mõnus koht, mõnusalt rahulik, olenemata suurest hulgast lastegruppidest, kes karjusid. See kompleks koosnes ühest suurest kellast, mille heli peaks sind sügavalt rahustama ja rahu tooma ning sinust välja tõmbama viha ja kõik kurja. Siis oli meditatsiooni majake, kuhu me ei läinud, aga nägime kaugelt ja see oli mõttetu. Kõige põnevam asi oli muidugi tempel, seal sees oli megasuur Buddha kuju, mis oli küll puust, aga see on maailma suurim puust Buddha ning see oli üle kullatud ehk siis paljudele jääb mulje, et see olekski nagu ainult kullast. Muud majakesed seal nii põnevad polnudki, loomad olid kiftimad, näiteks mustad luiged või karpkalad, ma ei teagi, miks neil selline nimi on, nad nägid suured, enamasti oranžid või valged välja. Ja neid oli seal tõesti MEGAPALJU. Neile sai visata mingit spetstoitu ja nad sõna otseses mõttes sõid hunnikus üksteist. Seal  oli veel suveniiripood, kus igast nänni müüdi, muidugi langesime ka meie selle lõksu ja ostsime endale kõik sealt Lucky coini, loodame et saame nüüd rikkaks :)

Niiiii, siis ühel õhtul käisime grillimas. Me juba tükk aega plaanisime minna, aga siis tuli midagi ette, siis jälle ja siis jälle ja lõpuks ometi tegime selle ära. Ostsime tavalisi kanakoibasid, mis me barbeque maitseainega ära maitsestasime. Võtsime kaasa veel salatit ja seadsime oma sammud grillima. Siin on sellised suured pargid, kus on lauad ja toolid ning nende juures grill. Ühed sellised on ka põhimõtteliselt täiesti ookeani ääres, imeline. Mmm ja me ostsime isegi sütt, mis oli juba süütevedelikuga läbi immutatud. Peaks mainima, et polnud päris see, mis ma ootasin, oleks tahtnud õiget šašlõkki, aga no ei vingu! Igatahes oli tore õhtu :)

Ja nüüüd minuarust üks kiftimaid kohti, kus ma siin käinud olen - Makapu'u Lighthouse Trail. Okei, see rada ise nii põnev polnudki, tavaline sinka-vonka ASFALDIST rada, mingil künkal, aga põhiline oli see vaade sealt ülevalt ning koht, kuhu me ujuma läksime. Mõte oli seda majakat ka vaatama minna, aga sinna minek oli keelatud. Korraks tuli vist isegi kõigil mõttesse seda eirata, nagu Rebeka oma matkadel teinud juba on, aga ei, olime korralikud. Pärast seda otsustasimegi ujuma minna. Läksime kuskilt täiesti suvalisest kohast allamäge, lootes leida selle koha, mida enne ülevalt nägime. Allaminek oli suht vastik, mööda kive, pooled olid lahtised ning tekkis hirm, et võib libiseda ja kukkuda, mida Rebeka ka lõpuks tegi. Sõjahaavad...Lõpuks kui me sinna alla jõudsime, siis mina olin küll nagu väike laps - niiiii ägeee. Seal oli üks auk kaa kivi sees, kus all oli koobas ning sinna koopasse tulid lained, milletõttu sellest august purskas vett üsna kõrgele välja, nagu ühes filmis, ainult et seal tuli koos kullaga, lootsin, et meil ka nii juhtuks, aga ei... :( Seda kohta on üsna raske kirjeldada, ma lisan kohe ka pilte, et paremini aru saaksite. Põhimõtteliselt oli seal kaks sellist kaljuaukudest tekkinud basseini, kus vesi oli superselge ja helesinine-roheline, väga ilus. Ja see koht oli ümbritsetud kõrgemate kivikuhjadega ja kui avamerelt tuli megasuur laine, siis see laksas sinna kivikuhja vastu ja kõik see vaht ja pritsmed tulid sinna basseini. No niii lahe!!!! Lõpu poole olime Rebekaga kahekesi jäänud ning ma nii soovisin, et tuleks nüüd midagi ülisuurt ja võimast ja lõpuks tulid kaks korda järjest megad lained, nii et me võitlesime mõlemad selle eest, et laine oma suure jõuga meid kividesse ei lükkaks. Tegelt see oli päris naljakas, sest ma üritasin täiega vastu ujuda samal ajal Rebekat leida üritades. Lõpuks kui see üle läks siis Rebeka nägi välja nagu väike armas hüljes :D Poisid olid juba paanikas, mõtlesid, et peavad meid päästma tulema ja ütlesid kohe, et äkki tulete nüüd välja, pärast tuleb jälle samasugune laine :D Kõige vastikum oli veel see, et kui see vesi silma läks, siis see oli ju soolane ja see ajas silmad kipitama ja siis ei näinud kuhu ujud. No ma ei tea, minul tuli küll see koht TOP3's esimesele kohale :) Mainin ära ka, et see teine pilt - seal rannas olime me jaanipäeval :)

Liina, midagi sulle. Aega läks, aga ma pidasin oma lubadust. Armanigirl.. Kleit, millega tööl käin. Sügisel Tartu klubisid vallutama sellega! Onju?! Teine outfit on veel poolik, pean teksad ostma, siis saad selle pildi ka.

Nüüd aga võtame ette aina uusi ja huvitavamaid retki ning kirjutame varsti jälle (:

Olge tublid me musirullid!

Teele ja Rebeka