Back in business!

Nonii sõbrad. We are back in business! Lõpuks ometi oleme kogunud piisavalt jutuainet ja teile blogi postitus valmis teha. Sissejuhatused sakivad, mis ma siis ikka keerutan, hakkan parem jutustama.

Kunagi juba üsna tükk aega tagasi käisime kõik kõik intevjuul, et saada tööd waitressina Hawaii Convention Centeris, kus pidi toimuma eriti uhke bankett. Et inimesi oli oodata sinna umbes 2400, siis oli ettekandjaid vaja palju, kogemus väga kedagi ei kottinud. See ei olnudki väga intervjuu, rohkem nagu katse, kas sa suudad tõsta kandikut, mis mahutab umbes 10 taldrikut ja kaalub ma ei kujuta ette kui palju. Point oli aga selles, et seda tuleb kanda õlal, mitte käes. Kuigi me polnud kunagi midagi sellist teinud, saime me hakkama, tugevad Eesti tüdrukud nagu me oleme. Töö oli eriti magus, sest tunnis teenis 19 dollarit. Tööriietus nägi ette musti pükse, smokingusärki ja kikilipsu! Šikk või mis? Nende ostmisele kulus umbes veerand palgast, aga etteütlevalt peab mainima, et meil läheb neid veel lähimas tulevikus vaja. Mina kujutasin seda üritust ette kui mingit VIPide tähtsat õhtusööki, kus on neli käiku ja käituma peab eriti viksilt ja viisakalt. Aga...kui inimesed ruumi sisse voolama hakkasid, jäi mul lihtsalt suu lahti. Sisse marssisid pilud - plätudes, lühkarites, mikihiirega T-särkides ja poekottidega jne. Veidrad nagu nad on. Kusjuures enamus neist olid naised ja eriti ärevuses millegi pärast. Tegu oli hoopis mingisuguse japsi eriti kuulsa bändi (Exile - googeldage kui jube see on!) fännide kokkutulekuga. Neile näidati bändi erinevaid muusikavideosid, samal ajal oli meie töö neile ette sööta neli käiku, millest nad eriti lugu ei pidanud, sest vahtisid suu ammuli oma jumalaid, ekraaaaaanilt! Üllatusena tuli see bänd lõpus ise ka lavale, aga sellest nad ei teadnud. Jumal tänatud, et meid enne sealt saalist minema aeti, sest ma kujutan ette kuidas need tsikid kõik seal kiljusid ja lava juurde jooksid. Omamoodi hullud! Väga lahe kogemus oli igatahes. Varsti jälle!

Et mitte õhtul kodus istuda ja lihtsalt telekat vaadata, siis me läksime Teelega mingil õhtul randa päikseloojangut vaatama. Me oleme ju ikkagi Hawaiil! Pilvi oli täpselt parajalt, nii et vaade oli eriti ilus ja pildid tulid jumalikud. Kindlasti peab seda veel kordama, sest igakord on ju isemoodi huvitav värvidemäng.

Kuna meil käivad siin kõik nüüd tööl, siis on raske leida aega, et koos kuskile kaugemale sõita, sest selleks kulub terve päev. Seega otsustasime minna kuskile lähemale ja selleks osutus seekord Diamond Head. See on Hawaii üks 'must be' ja ka meie ei saanud sinna minemata jätta. Kuna me juba oleme käinud matkamas suurematel mägedel ja palju ilusamates kohtades, siis ei suutnud see mägi meid imestama panna. Suhteliselt turistikas, sest üles viisid asfaldttee ja trepid. Vaade oli küll ilus, ei saa kurta, aga on paremaid! Diamond Head on taaskord vulkaanikraatri servas, nii et see on juba meie teine vallutatud vulkaaniserv. Mis mulle selle ülesmineku juures kõige rohkem meeldis, oli tunnel, kust pidi vahepeal läbi minema. Igatahes oli kift päev! Pärast proovisime ka shaved ice ära, mis on siin eriti pop. See kujutab endast purustatud jääd, kuhu peale valatakse erineva maitsega siirupit. Välja näeb küll selline nagu üks eriti korralik keemia laks. Valikus oli kas kaks maitset või rainbow ehk siis kõik värvid. Kuna kookos oli sinist värvi ja see tundus kuidagi väga nilbe, siis võtsime Beksiga kahepeale passion fruit'i ja ananassi oma. Peab ütlema, et ei olnudki nii halb - mõnus jahutav :)

Käisime ära ka Hula festivalil, mille nimi oli Prince Lot Hula Festival. Ärkasime suhteliselt vara, et mitte õhtuks kohale jõuda kui kõik läbi juba on. Ma ei osanud midagi sellest loota ega oodata, sest pole ju kunagi varem sellisel üritusel käinud, aga selleks me sinna ka läksime, et selline asi ära näha - päris Hawaii hula. See oli ülimalt kift! Seal esinesid Hawaii saarte erinevad grupid, nagu meil on erinevad rahvatantsugrupid. Oli pakse, peenikesi, vanu, noori ja päris pisikesi - ühesõnaga inimesi seinast seina. Aga nad kõik oskasid väga hästi hula tantsida. Mis on minuarust eriti lahe, et igal liigutusel on mingi tähendus, kuigi me sellest aru ei saanud, sest laul, mis oli tagataustaks, oli Hawaii keeles. Aga tehtud nähtud!

Noniiii, siis sattusime me ühel õhtul/öösel ka ujuma. Me olime just juhuslikult peolt tulnud ja Rebeka suutis mind veenda ujuma minna, olenemata sellest, et meil ei olnud ujumisriideid ega rätikuid kaasas. Läksime siis pesuväel. See oli superäge - ulbid seal soojas vees, näoga ookeani poole, mis on täiesti tume, taevas tähed ja kuu siramas - ma ei leia sõnu seda kirjeldamaks. Läheks kordagi mõtlemata uuesti!

Kõigil vaba päev - otsustame minna varahommikul Pearl Harborisse. Ma tunnistan, küll häbiga, aga ma ei teadnud sellest väga midagi, võib-olla on siin süüdi minu mittekuulamine ajaloo tunnis. Igatahes oli see põnev ootus, sest lootsin, et saan targemaks. Läksime vara kohale, et saada tasuta piletid. Jõudsime sinna, pidime koti hoidu panema, sest neil siin on ju paanika, et viin sisse mingi pommi või midagi taolist. Kaasas võis olla ainult rahakott ja vesi. Saime kätte ka oma piletid, kus peal oli kellaaeg meie ekskursioonile - 2:15. See tähendas 4 tundi vaba aega. Seal olid mõned asjad mida vaadata, kuid see kõige põnevam oligi see, mida sisaldas ekskursioon. Vaatasime siis need mõned asjad ära, leidsime ka suveniiripoe, kus me veetsime 45 minutit kindlasti kui mitte rohkem, enamasti valides merekarpe, et milline ikka ilusam on. Natuke aega seal ringi käies ja neid nimekirju vaadates, kes selle rünnaku käigus surma said, hakkas ikka päris kurb ja kahju neist - nii palju süütuid inimesi. Kõht läks kiiresti tühjaks, kohapeal sai osta suht kalli raha eest mõttetut toitu, seega otsustasime minna Pearl Harbourist üldse välja ja otsida mõne poe, natuke kõndides ka leidsime. Saime süüüüüaaaaa - pitsat ja jäätist muidugi. Tagasi jõudes oligi aeg meie ekskursiooniks. Algas sellega, et vaatasime umbes 20 minutilist filmi sellest, mis tegelikult sellel päeval juhtus, kui Jaapan Hawaiid ründas. Me kõik peame tunnistama, et see film oli superhästi tehtud, nii hästi, et pisar tahtis silma tulla. Pärast seda läksime kohe paadi peale, mis viis meid USS Arizona Memorial'ile. USA laevad kandisid Teise Maailmasõja ajal osariikide nimesid, väike fakt, et teie silmaringi laiendada. Lahingulaev USS Arizona sai süvapommitajate rünnakus tabamuse lõhkeainetrümmi ja plahvatas, hukkus pardalviibinud 1177 mereväelast. Hukkunud meremehed on siiani vrakis. Kurb. Üle laevavraki on ehitatud lahtine valge ehitis, kust avaneb vaade tervele Pearl Harborile. Seal olles näeb seda vee all olevat laeva ja osa sellest on isegi vee peal. Ühes ruumis oli seina peale kirjutatud kõikide nende meeste nimed, kes laeval viibisid ja õnnetult hukkusid. Mul vajus suu lahti, kui palju neid oli. Ma ei osanud enne sellest ekskursioonist midagi arvata, kuid siis sain aru, kuidas kõik toimus ja kui masendav see Hawaii inimestele oli, vapustas see aga tervet Ameerikat. Pean ütlema, et meile väga meeldis!!

Nonii kokkuvõte sakib samamoodi nagu sissejuhatus. Eks te proovige aru saada, mida kirjutas Teele ja mida mina. Megamix. 

Meil saab kohe kaks kuud paradiisis oldud, naudime veel viimast kuud, teile aga päikest ja olge tublid!

Laters baby!

Beki ja Della

Lucky ones

Soojad kallistused kõigile palmisaarelt! Täna on meil siis teemadeks 4th of July ehk Independence Day,  Byodo-In Temple, grill-bill ja meie superäge matk Makapu'u Lighthouse Trailil!! Vahepeal külastasime ka kohalikku kino, nii et meil Magic Mike vaadatud! Siin veel nii palju filme, mida tahaks näha , aga kinopilet on üsna kallis. Nonii...

Alustan iseseisvuspäevast - mõtlesime, et teeks päeva natuke pidulikumaks ning küpsetasime kaneelisaiakesi. Pärast seda läksime neljakesti mina (Teele), Rebeka, Karolin ja Kati ühte parki ilutulestikku vaatama, kus saime kokku ühe teise eestlaste pundiga. Ilutulestik midagi erilist polnudki, mina näiteks oleks oodanud ägedamat ja võimsamat pauku, nagu tavaline eesti depressiivse väikelinna aastavahetus. Edasi läksime Hiltoni randa, kus oli mingisugune rannabaar ja selline väike ala tantsimiseks. See oli täiega mõnus, sest mõelge - rand, tähed taevas, super inimesed ja tantsimine. Üliäge ju! Ega see õhtu meil kaua ei kestnud, kell pool 1 öösel jõudsime me Katiga viimastena koju ja pidu oligi läbi. Paar pilti siis ilutulestikust ja rannas tsillimisest.

Siis ükspäev võtsime ette tripi Waikikist natuke kaugemale Byodo-In Temple'sse. See oli midagi täesti teistsugust, polegi siin veel midagi taolist näinud/teinud. Isegi sissepääsutasu oli, millega me ei osanudki alguses arvestada. Igatahes kui me bussi pealt maha läksime ja sinna kõndima hakkasime, siis mind näiteks küll üllatas see, et tee sinna oli läbi surnuaia. Aga see surnuaed siin ei ole selline nagu eestis - masendav, hall ja jube - vaid suhteliselt ilus :) Siin on nagu plaadid maa sees, paralleelselt maaga ja maas ei ole ainult muld või liiv, vaid ilus roheline muru ning siis on mingid ilusad suured värvilised lilled sinna vaasi pandud. Okei, aitab surnuaia jutust. Jõudsime templisse kohale, alguses tundus nagu tavaline turistikas, aga tegelikult oli hästi mõnus koht, mõnusalt rahulik, olenemata suurest hulgast lastegruppidest, kes karjusid. See kompleks koosnes ühest suurest kellast, mille heli peaks sind sügavalt rahustama ja rahu tooma ning sinust välja tõmbama viha ja kõik kurja. Siis oli meditatsiooni majake, kuhu me ei läinud, aga nägime kaugelt ja see oli mõttetu. Kõige põnevam asi oli muidugi tempel, seal sees oli megasuur Buddha kuju, mis oli küll puust, aga see on maailma suurim puust Buddha ning see oli üle kullatud ehk siis paljudele jääb mulje, et see olekski nagu ainult kullast. Muud majakesed seal nii põnevad polnudki, loomad olid kiftimad, näiteks mustad luiged või karpkalad, ma ei teagi, miks neil selline nimi on, nad nägid suured, enamasti oranžid või valged välja. Ja neid oli seal tõesti MEGAPALJU. Neile sai visata mingit spetstoitu ja nad sõna otseses mõttes sõid hunnikus üksteist. Seal  oli veel suveniiripood, kus igast nänni müüdi, muidugi langesime ka meie selle lõksu ja ostsime endale kõik sealt Lucky coini, loodame et saame nüüd rikkaks :)

Niiiii, siis ühel õhtul käisime grillimas. Me juba tükk aega plaanisime minna, aga siis tuli midagi ette, siis jälle ja siis jälle ja lõpuks ometi tegime selle ära. Ostsime tavalisi kanakoibasid, mis me barbeque maitseainega ära maitsestasime. Võtsime kaasa veel salatit ja seadsime oma sammud grillima. Siin on sellised suured pargid, kus on lauad ja toolid ning nende juures grill. Ühed sellised on ka põhimõtteliselt täiesti ookeani ääres, imeline. Mmm ja me ostsime isegi sütt, mis oli juba süütevedelikuga läbi immutatud. Peaks mainima, et polnud päris see, mis ma ootasin, oleks tahtnud õiget šašlõkki, aga no ei vingu! Igatahes oli tore õhtu :)

Ja nüüüd minuarust üks kiftimaid kohti, kus ma siin käinud olen - Makapu'u Lighthouse Trail. Okei, see rada ise nii põnev polnudki, tavaline sinka-vonka ASFALDIST rada, mingil künkal, aga põhiline oli see vaade sealt ülevalt ning koht, kuhu me ujuma läksime. Mõte oli seda majakat ka vaatama minna, aga sinna minek oli keelatud. Korraks tuli vist isegi kõigil mõttesse seda eirata, nagu Rebeka oma matkadel teinud juba on, aga ei, olime korralikud. Pärast seda otsustasimegi ujuma minna. Läksime kuskilt täiesti suvalisest kohast allamäge, lootes leida selle koha, mida enne ülevalt nägime. Allaminek oli suht vastik, mööda kive, pooled olid lahtised ning tekkis hirm, et võib libiseda ja kukkuda, mida Rebeka ka lõpuks tegi. Sõjahaavad...Lõpuks kui me sinna alla jõudsime, siis mina olin küll nagu väike laps - niiiii ägeee. Seal oli üks auk kaa kivi sees, kus all oli koobas ning sinna koopasse tulid lained, milletõttu sellest august purskas vett üsna kõrgele välja, nagu ühes filmis, ainult et seal tuli koos kullaga, lootsin, et meil ka nii juhtuks, aga ei... :( Seda kohta on üsna raske kirjeldada, ma lisan kohe ka pilte, et paremini aru saaksite. Põhimõtteliselt oli seal kaks sellist kaljuaukudest tekkinud basseini, kus vesi oli superselge ja helesinine-roheline, väga ilus. Ja see koht oli ümbritsetud kõrgemate kivikuhjadega ja kui avamerelt tuli megasuur laine, siis see laksas sinna kivikuhja vastu ja kõik see vaht ja pritsmed tulid sinna basseini. No niii lahe!!!! Lõpu poole olime Rebekaga kahekesi jäänud ning ma nii soovisin, et tuleks nüüd midagi ülisuurt ja võimast ja lõpuks tulid kaks korda järjest megad lained, nii et me võitlesime mõlemad selle eest, et laine oma suure jõuga meid kividesse ei lükkaks. Tegelt see oli päris naljakas, sest ma üritasin täiega vastu ujuda samal ajal Rebekat leida üritades. Lõpuks kui see üle läks siis Rebeka nägi välja nagu väike armas hüljes :D Poisid olid juba paanikas, mõtlesid, et peavad meid päästma tulema ja ütlesid kohe, et äkki tulete nüüd välja, pärast tuleb jälle samasugune laine :D Kõige vastikum oli veel see, et kui see vesi silma läks, siis see oli ju soolane ja see ajas silmad kipitama ja siis ei näinud kuhu ujud. No ma ei tea, minul tuli küll see koht TOP3's esimesele kohale :) Mainin ära ka, et see teine pilt - seal rannas olime me jaanipäeval :)

Liina, midagi sulle. Aega läks, aga ma pidasin oma lubadust. Armanigirl.. Kleit, millega tööl käin. Sügisel Tartu klubisid vallutama sellega! Onju?! Teine outfit on veel poolik, pean teksad ostma, siis saad selle pildi ka.

Nüüd aga võtame ette aina uusi ja huvitavamaid retki ning kirjutame varsti jälle (:

Olge tublid me musirullid!

Teele ja Rebeka

Smooth criminals

Aloha! Mina, Rebeka!

Käisime eile jälle matkal - Sacred falls! Seekord jäid Teele ja Karolin koju, sest Teele käis tuberkuloosi testi ette näitamas ja Karolinil olid omad tegemised. Päev oli pikk, aga kui aus olla, siis enamus sellest ajast oli kas bussisõit või bussi ootamine, aga see oli seda väärt. Juba raja alguses oli silt, et rada on suletud. Savikott, lähme edasi, uus silt ja suur aed: rada on suletud, sest 1999 sai siin 8 inimest surma ja see on jätkuvalt ohtlik. Läksime mööda aia äärt ja leidsime koha, kust läbi võsa sai aiast mööda hiilida. Me ikka kõhklesime tükk aega, sest seal töötasid maamõõtjad ja trahvi jaoks pole kellelgi raha üle. Julge hundi rind on rasvane ja nii me edasi rühkisime. Onudel oli loomulikult jumala suva, kas me lähme sinna või mitte, nad ei teinud piiksugi. Iga natukese aja tagant oli jälle silt, rada suletud, ära siit piirist edasi mine, vesi võib järsult tõusta ja seal on ebastabiilsed kivid. Kangekaelsed eestlased läksid edasi.  Ühel hetkel kuulsime lähenevat auto häält ja keegi karjus jooookseme, poisid jooksid ühte võssa, tüdrukud teise. Trahv oleks olnud kolmanda hoiatusega 10 000 dollarit, nii et jalad liikusid päris kiiresti. Mingit autot tegelikult ei tulnud, aga vähemalt sai nalja. Kuna me teadsime, et seal rajal peaks leiduma Hawaii õuna moodi asju, siis üheks eesmärgiks oli kott neid täis toppida. Õunad olid, aga jurad, meenutasid õuna ja aroonia segu ning need olid suhteliselt maitsetud. Rada iseenesest oli võrreldes eelmisega väga lühike ja kerge, aga selle lõpus ootas meid kosk! Alguses nautisime niisama vaadet ja tegime väikse pikniku (kaks müslibatooni), siis mõtlesime, et peab ikka ujumas ka ära käima. Vesi oli jääkülm ja võttis korraks hinge kinni, aga pärast välja tulles oli nii värske olla. Ma läksin ujuma viimasena, sest mulle ei meeldi nii ujuda, et mul jalad maha ei ulatu. Poisid eskortisid mind koopa servani, kus oli köis ja millelt sai vette hüpata. See oli tegelikult päris madal, aga piisavalt õudne oli ikka. Ülivinge!! Tagasitee läks eriti kiiresti ja siis tulid meile juba kaks kampa ka vastu, nii et polnud hullu seal rajal midagi. 

Kell ei olnud veel väga palju ja kuna me olime teisel pool saart, mõtlesime, et lähme käime veel kuskil põnevas kohas ära. Otsustasime minna kilpkonna randa. Mulle isiklikult seal ei meeldinud, sest see oli nagu kilpkonna muuseum. Kipsid tulevad rannale puhkama ja päikest võtma, aga nad nägid suhteliselt surnud välja. Peale selle oli nende ümber punane köis, millest üle minna ei tohi ja siis silt, kui vana see kilpkonn on, plaju kaalub jne. Vähemalt nägime ära.. Kuskil teises rannas peaks neid sööta ka saama, sinna on ka plaan minna, sest praegune üritus jäi natuke magedaks. Ja siis tulime juba bussiga koju. Jutt tuli päeva kohta lühike, aga kodust ära olime tegelikult umbes 12 tundi.

Jaaa tatatataaa meid lasti Karoliniga flaieritöölt lahti :D Piinlik! Naljakas, aga samas kurb, sest see oli hea lisaraha teenimise võimalus. Paljud vist veel ei tea, et ma töötan nüüd Armani Exchanges, aga teist tööd on ikkagi juurde vaja. Kelle üle on, võite meile anda, me teeme hea meelega ära!

Ja veel üks tähelepanek, käisime täna poes ja kogu meie kraam pandi kõigest 21-te kilekotti! Mu süda tilgub verd looduse pärast. Lollid ameeriklased!

Tänan tähelepanu eest, teinekord jälle!

Rebel