Under the coconut tree: Back in business!

Nonii sõbrad. We are back in business! Lõpuks ometi oleme kogunud piisavalt jutuainet ja teile blogi postitus valmis teha. Sissejuhatused sakivad, mis ma siis ikka keerutan, hakkan parem jutustama.

Kunagi juba üsna tükk aega tagasi käisime kõik kõik intevjuul, et saada tööd waitressina Hawaii Convention Centeris, kus pidi toimuma eriti uhke bankett. Et inimesi oli oodata sinna umbes 2400, siis oli ettekandjaid vaja palju, kogemus väga kedagi ei kottinud. See ei olnudki väga intervjuu, rohkem nagu katse, kas sa suudad tõsta kandikut, mis mahutab umbes 10 taldrikut ja kaalub ma ei kujuta ette kui palju. Point oli aga selles, et seda tuleb kanda õlal, mitte käes. Kuigi me polnud kunagi midagi sellist teinud, saime me hakkama, tugevad Eesti tüdrukud nagu me oleme. Töö oli eriti magus, sest tunnis teenis 19 dollarit. Tööriietus nägi ette musti pükse, smokingusärki ja kikilipsu! Šikk või mis? Nende ostmisele kulus umbes veerand palgast, aga etteütlevalt peab mainima, et meil läheb neid veel lähimas tulevikus vaja. Mina kujutasin seda üritust ette kui mingit VIPide tähtsat õhtusööki, kus on neli käiku ja käituma peab eriti viksilt ja viisakalt. Aga...kui inimesed ruumi sisse voolama hakkasid, jäi mul lihtsalt suu lahti. Sisse marssisid pilud - plätudes, lühkarites, mikihiirega T-särkides ja poekottidega jne. Veidrad nagu nad on. Kusjuures enamus neist olid naised ja eriti ärevuses millegi pärast. Tegu oli hoopis mingisuguse japsi eriti kuulsa bändi (Exile - googeldage kui jube see on!) fännide kokkutulekuga. Neile näidati bändi erinevaid muusikavideosid, samal ajal oli meie töö neile ette sööta neli käiku, millest nad eriti lugu ei pidanud, sest vahtisid suu ammuli oma jumalaid, ekraaaaaanilt! Üllatusena tuli see bänd lõpus ise ka lavale, aga sellest nad ei teadnud. Jumal tänatud, et meid enne sealt saalist minema aeti, sest ma kujutan ette kuidas need tsikid kõik seal kiljusid ja lava juurde jooksid. Omamoodi hullud! Väga lahe kogemus oli igatahes. Varsti jälle!

Et mitte õhtul kodus istuda ja lihtsalt telekat vaadata, siis me läksime Teelega mingil õhtul randa päikseloojangut vaatama. Me oleme ju ikkagi Hawaiil! Pilvi oli täpselt parajalt, nii et vaade oli eriti ilus ja pildid tulid jumalikud. Kindlasti peab seda veel kordama, sest igakord on ju isemoodi huvitav värvidemäng.

Kuna meil käivad siin kõik nüüd tööl, siis on raske leida aega, et koos kuskile kaugemale sõita, sest selleks kulub terve päev. Seega otsustasime minna kuskile lähemale ja selleks osutus seekord Diamond Head. See on Hawaii üks 'must be' ja ka meie ei saanud sinna minemata jätta. Kuna me juba oleme käinud matkamas suurematel mägedel ja palju ilusamates kohtades, siis ei suutnud see mägi meid imestama panna. Suhteliselt turistikas, sest üles viisid asfaldttee ja trepid. Vaade oli küll ilus, ei saa kurta, aga on paremaid! Diamond Head on taaskord vulkaanikraatri servas, nii et see on juba meie teine vallutatud vulkaaniserv. Mis mulle selle ülesmineku juures kõige rohkem meeldis, oli tunnel, kust pidi vahepeal läbi minema. Igatahes oli kift päev! Pärast proovisime ka shaved ice ära, mis on siin eriti pop. See kujutab endast purustatud jääd, kuhu peale valatakse erineva maitsega siirupit. Välja näeb küll selline nagu üks eriti korralik keemia laks. Valikus oli kas kaks maitset või rainbow ehk siis kõik värvid. Kuna kookos oli sinist värvi ja see tundus kuidagi väga nilbe, siis võtsime Beksiga kahepeale passion fruit'i ja ananassi oma. Peab ütlema, et ei olnudki nii halb - mõnus jahutav :)

Käisime ära ka Hula festivalil, mille nimi oli Prince Lot Hula Festival. Ärkasime suhteliselt vara, et mitte õhtuks kohale jõuda kui kõik läbi juba on. Ma ei osanud midagi sellest loota ega oodata, sest pole ju kunagi varem sellisel üritusel käinud, aga selleks me sinna ka läksime, et selline asi ära näha - päris Hawaii hula. See oli ülimalt kift! Seal esinesid Hawaii saarte erinevad grupid, nagu meil on erinevad rahvatantsugrupid. Oli pakse, peenikesi, vanu, noori ja päris pisikesi - ühesõnaga inimesi seinast seina. Aga nad kõik oskasid väga hästi hula tantsida. Mis on minuarust eriti lahe, et igal liigutusel on mingi tähendus, kuigi me sellest aru ei saanud, sest laul, mis oli tagataustaks, oli Hawaii keeles. Aga tehtud nähtud!

Noniiii, siis sattusime me ühel õhtul/öösel ka ujuma. Me olime just juhuslikult peolt tulnud ja Rebeka suutis mind veenda ujuma minna, olenemata sellest, et meil ei olnud ujumisriideid ega rätikuid kaasas. Läksime siis pesuväel. See oli superäge - ulbid seal soojas vees, näoga ookeani poole, mis on täiesti tume, taevas tähed ja kuu siramas - ma ei leia sõnu seda kirjeldamaks. Läheks kordagi mõtlemata uuesti!

Kõigil vaba päev - otsustame minna varahommikul Pearl Harborisse. Ma tunnistan, küll häbiga, aga ma ei teadnud sellest väga midagi, võib-olla on siin süüdi minu mittekuulamine ajaloo tunnis. Igatahes oli see põnev ootus, sest lootsin, et saan targemaks. Läksime vara kohale, et saada tasuta piletid. Jõudsime sinna, pidime koti hoidu panema, sest neil siin on ju paanika, et viin sisse mingi pommi või midagi taolist. Kaasas võis olla ainult rahakott ja vesi. Saime kätte ka oma piletid, kus peal oli kellaaeg meie ekskursioonile - 2:15. See tähendas 4 tundi vaba aega. Seal olid mõned asjad mida vaadata, kuid see kõige põnevam oligi see, mida sisaldas ekskursioon. Vaatasime siis need mõned asjad ära, leidsime ka suveniiripoe, kus me veetsime 45 minutit kindlasti kui mitte rohkem, enamasti valides merekarpe, et milline ikka ilusam on. Natuke aega seal ringi käies ja neid nimekirju vaadates, kes selle rünnaku käigus surma said, hakkas ikka päris kurb ja kahju neist - nii palju süütuid inimesi. Kõht läks kiiresti tühjaks, kohapeal sai osta suht kalli raha eest mõttetut toitu, seega otsustasime minna Pearl Harbourist üldse välja ja otsida mõne poe, natuke kõndides ka leidsime. Saime süüüüüaaaaa - pitsat ja jäätist muidugi. Tagasi jõudes oligi aeg meie ekskursiooniks. Algas sellega, et vaatasime umbes 20 minutilist filmi sellest, mis tegelikult sellel päeval juhtus, kui Jaapan Hawaiid ründas. Me kõik peame tunnistama, et see film oli superhästi tehtud, nii hästi, et pisar tahtis silma tulla. Pärast seda läksime kohe paadi peale, mis viis meid USS Arizona Memorial'ile. USA laevad kandisid Teise Maailmasõja ajal osariikide nimesid, väike fakt, et teie silmaringi laiendada. Lahingulaev USS Arizona sai süvapommitajate rünnakus tabamuse lõhkeainetrümmi ja plahvatas, hukkus pardalviibinud 1177 mereväelast. Hukkunud meremehed on siiani vrakis. Kurb. Üle laevavraki on ehitatud lahtine valge ehitis, kust avaneb vaade tervele Pearl Harborile. Seal olles näeb seda vee all olevat laeva ja osa sellest on isegi vee peal. Ühes ruumis oli seina peale kirjutatud kõikide nende meeste nimed, kes laeval viibisid ja õnnetult hukkusid. Mul vajus suu lahti, kui palju neid oli. Ma ei osanud enne sellest ekskursioonist midagi arvata, kuid siis sain aru, kuidas kõik toimus ja kui masendav see Hawaii inimestele oli, vapustas see aga tervet Ameerikat. Pean ütlema, et meile väga meeldis!!