Under the coconut tree: Long time no see

Liina: "Mis sa arvad, et kui Teele nüüd ära läks, siis sa ei pea üldse blogi tegema vä

Nonii, andsin lubaduse, et kirjutan blogisse midagi, järelikult pean ma ennast kokku võtma ja midagi välja mõtlema. Ütlen kohe ära, et mitte midagi eriti lahedat pole toimunud, sest me oleme enamus ajast tööl. Aga siiski..

Esiteks kõige suurem teadaanne ongi see, et Teele on Eestis tagasi. Miks? Sellest saate lugeda eelmises postitusest. Kõik suured ja väiksed fännid, saate temaga aja kokku leppida ja koos kooki süüa.

Teele viimasel siinoleku päeval, käisime Cheesecake Factoris maiustamas. Lisaks Teele viimasele hommikule, oli sellel päeval International Cheesecake Day ja koogid olid umbes poole hinnaga. Two in one, kasutasime võimalust. Issand kui kaua me valisime..ma olen teada-tuntud otsustusvõimetu inimene, aga isegi Kati, kes oli kodus juba enam-vähem pildi järgi välja valinud, mida ta tahab, valis sama kaua kui mina. Ma võtsin lõpuks tiramisu juustukoogi, mis pidi natuke vähem rammus ja magus olema. Kui koogid lauda toodi, oli minu oma kõige väiksem ja ma vaatasin kurbade silmadega teiste torne. Kook oli jumalik ja täpselt paraja suurusega. Teele oma oleks ma suutnud süüa täpselt kaks ampsu ja mul oleks juba süda paha olnud. Isegi maiasmokk Teele ei jõudnud seda tervet ära süüa ja võttis paari ampsu jagu kooki koju kaasa. Me sõime kooki hommikusöögiks ja terve päeva oli sellest kõht nii täis, et me näksisime natuke alles õhtul.

Karolini ja Nora klassivend Gert tuli Austraaliast kaheks nädalaks meie juurde puhkama. Et tal meie, tööinimestega, vähegi põnev oleks, siis läksime temaga koos loomaaeda. Loomaaed oli ka meie to do listis, nii et saime ühe asja pikast nimekirjast jälle maha tõmmata. Igati tore koht, ainuke jama oli, et päris mitmed loomad olid päikse eest varjus ja meie neid ei näinud. Tallinna loomaaed on kindlasti suurem ja loomad on enamuses samad, keda meil pole, on kaelkirjak. No ja loodus on ka vähe teine...kaskede ja mändide asemel on palmid.

Väike seiklus ühest õhtust kui otsustasime randa tsillima minna. Istusime oma vanas heas grillimispaigas, rahulikud eestlased nagu me oleme, kui tuleb meie laua juurde onu politsei mundris ja hakkab meid küsitlema. Kõigepealt tahtis kõigi dokumente, julgemad ja mitte alaealised andsid. Tema probleemiks oli see, et meie laua all oli kellegi võõras õllepudel ja see, et kas me teame, mis kell rand kinni pannakse. Tuleb välja, et rand on juba kella kümnest õhtul suletud ja seal olemine keelatud.Ajuvaba! Kes üldse keelaks Hawaiil inimestel rannas olla? Onul oli vist väga igav, sest ta piinas meid ikka päris kaua oma juraga. Lõpuks lasi meid hoiatusega minema. Ütleme ausalt, et trahvi ei tahaks meist keegi maksta, aga mis Ameerika see oleks, kui me poleks kordagi politseiga kokku puutunud.

Rohkem kui kuu aega tagasi nägime bussis plakatit, mis kutsus kõiki Made In Hawaii Festivalile. Siis me mõtlesime, et issand see on nii kaugel, et hea enne äraminekut sealt läbi käia, äkki saab mingit nänni koju kaasa osta. Ja nüüd on see päev juba möödas. Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti! Me olime seal kokku umbes 5 tundi, sest me käisime lauast laua juurde ja proovisime igasuguseid imelikke ja ägedaid asju. Kõht sai lõpuks nii täis, et enne tööle minekut ma ei pidanudki midagi sööma. Hea odav.

Ja lõpuks ma räägin teile natuke meie plaanidest enne koju tulekut. Meie tööviisa lõpeb 31.august. Kuna me mõtlesime, et meil on siin saarel ikka päris palju asju, mida me veel näha tahame, siis oleme natuke septembri algusest veel siin ja naudime oma viimaseid päevi Oahul. 6-9.september lähme teisele Hawaii saarele, Mauile. Praeguste plaanide kohaselt rendime seal auto ja sõidame terve saare risti-põiki läbi. Mauilt lähme edasi kaheks ööks Las Vegasesse, kus tuleb kindlasti minna ühele korralikule peole ja sealt edasi juba bussiga San Diegosse, kus veedame samuti paar päeva ringi seigeldes. Koju jõuame 15.septembril. Võite kõik meile vastu tulla! :)

That's it. Lisan natuke random pilte ka, on äkki vähe sisukam postitus.